Tulemused räägivad enda eest

Kui vaadata fakte, siis Eesti võitlussportlased on viimasel aastal saavutanud muljetavaldavaid tulemusi. 2024. aastal võideti rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt 16 medalit – see tähendab, et umbes 5% kogu Eesti medalisaagist tuli just võitlusspordialadelt.

Kõige silmapaistvamalt on esinenud Muay Thai sportlased, kes tõid Eestisse kaks maailmameistritiitlit, kaks hõbemedalit ja viis pronksi. Samuti on Eesti kikkpoksija võitnud Euroopa meistritiitli ning meie MMA-sportlased on toonud koju 2 pronksi ja 3 hõbedat.

Kõik need tulemused annavad märku, et võitlusspordi areng Eestis ei ole juhuslik – see on süsteemse töö, tugeva tahtejõu ja pühendunud treenerite tulemus. Need medalid ei tule kergelt, vaid nõuavad aastatepikkust pingutust, loobumisi ja sihikindlust.

Ja ometi ei paista nende sportlaste panus Eesti spordimaastikul alati väärilist tunnustust saavat.

Kas EOK toetab võitlusspordi arengut piisavalt?

Kui tulemused on olemas, võiks ju eeldada, et ka riiklik toetus peegeldab nende alade edu. Tegelikkus on aga midagi muud. Eesti Olümpiakomitee toetuste jaotuse järgi saab maadlus alaliitude seas suurima toetuse – ligi 240 000 eurot. Poksiliidule eraldatakse üle 100 000 euro, samas kui Muay Thai ja MMA alaliidud saavad kas väga väikese toetuse või mitte midagi.

Samas ei saa öelda, et maadlus ja poks oleksid Eestis viimastel aastatel olnud sama edukad kui Muay Thai või MMA. Rahvusvaheliselt medalit toonud võitlussportlased saavad riiklikust eelarvest tunduvalt vähem vahendeid kui olümpia-aladel võistlevad sportlased, kelle medalisaak pole sugugi suurem.

Siit tekib küsimus: kas me hindame spordialade toetamisel tegelikke tulemusi? Või lähtume eelkõige traditsioonilistest arusaamadest sellest, millised alad peaksid rohkem rahastust saama?

Eestis pole saladus, et mitteolümpiaalad, nagu MMA ja Muay Thai, jäävad riiklike toetuste jagamisel tagaplaanile. Kuid kui medalid ja sportlaste tase on võrdväärsed või isegi paremad, miks ei võiks neid alasid toetada samaväärselt?

Võitlusspordi nähtavus ja meedia roll

Teine probleem, millega võitlussport Eestis silmitsi seisab, on selle ala vähene kajastus. Kui keegi Eestis võidab olümpiaalal medali, kajastatakse seda igas suuremas spordiuudiste portaalis. Kuid kui Eesti võitleja tuleb maailma- või Euroopa meistriks, võib see jääda paarirealise uudisena kuhugi rubriigi lõppu.

Miks see nii on? Kas võitlussport on midagi, mida laiem avalikkus ei oska hinnata? Või on asi lihtsalt selles, et meediaväljaannetes pole piisavalt inimesi, kes mõistaksid selle ala spetsiifikat ja oskaksid seda atraktiivselt esitleda?

Tegelikkuses on võitlusspordil tohutu potentsiaal haarata laiemat publikut. Eestis on tuhandeid inimesi, kes jälgivad UFC matše, ONE Championshipi sündmusi või Glory kickboxingu turniire. Kui samad inimesed teaksid rohkem Eesti enda võitlejatest, võiks huvi kohalike sportlaste vastu olla oluliselt suurem.

Siin on võti ka võitlussportlaste endi käes – mida rohkem nad ise räägivad oma tegemistest, annavad intervjuusid, osalevad podcastides ja jagavad oma lugu, seda rohkem muutuvad nad nähtavaks.

Kas võitlussport vajab mentaliteedimuutust?

Kõige suurem küsimus, mida me peaksime küsima, on see: miks me ei väärtusta võitlusspordi tulemusi samaväärselt teiste aladega?

Võib-olla on probleem selles, et võitlusspordi maine on olnud varasematel aastatel pigem tänavavõitluste ja agressiivsusega seotud. Kuid see kuvand ei vasta enam tänapäeva reaalsusele. Muay Thai, MMA, poks ja kikkpoks on spordialad, mis õpetavad distsipliini, pühendumust ja vastutustunnet.

Treeningutes osalevad noored, kellele see ala pakub elus suunda ja eesmärki. Võitlussport on aidanud paljudel leida enesekindlust ja enesearengut, mis kandub edasi ka igapäevaellu.

Kui spordiala toodab nii palju häid tulemusi ja aitab noortel leida elus sihti, siis miks ei võiks see olla üks neist aladest, mida riiklikult aktiivselt toetatakse ja mille arengule teadlikult panustatakse?

Mida edasi teha?

Võitlusspordi jaoks ei ole küsimus ainult rahas. Küsimus on ka suhtumises ja väärtustamises. Kui me tahame, et Eesti võitlejad jätkaksid rahvusvahelisel areenil edu saavutamist, tuleb neil lasta kasvada ja areneda. See tähendab rohkem toetust, rohkem nähtavust ja rohkem usku sellesse, et võitlusspordil on Eestis oluline koht.

Võib-olla on aeg hakata sellele alale vaatama sama pilguga nagu teeme teiste edukate spordialade puhul – mitte kui nišiala, vaid kui midagi, mis on tegelikult Eesti spordi tulevik.

Ja kui see nii on, kas me ei peaks siis omalt poolt tegema kõik selleks, et need sportlased saaksid vajaliku toetuse, tunnustuse ja tähelepanu, mida nad oma pühendumuse ja tulemustega väärivad?