Lapsepõlvest ringi ja tagasi

Henry sportlastee sai alguse juba varakult – kuueaastaselt astus ta esimese sammu maadlusesse, kuid südameprobleemide tõttu tuli teha paus. Pärast arsti rohelist tuld hakkas ta treenima käsipalli ja hiljem jalgpalli. Pikaaegne mäng Keila JKS-is viis ta ka Tallinna Kalevini ja hiljem Levadia duubelmeeskonda, kus ta lõi väravaid ja unistas professionaalsest jalgpallurikarjäärist.

Kuid nagu paljudel sportlastel, tuli hetk, mil pinge, keskkond või sisemine kutse hakkas suunda muutma. Henry sõnul andis jalgpall talle palju, aga tiimispordiga kaasnev sõltuvus teistest mängijatest pani teda igatsema midagi individuaalsemat. Nii jõudis ta taipoksi ja võitlusspordi juurde – maailma, kus kõik sõltub vaid iseendast.

“Ma ei lähe homme kooli. Ma olen liiga väsinud.”

Henry meenutas aegu, kus iga nädalavahetus möödus turniiridel ja esmaspäevane koolipäev jäi tihti vahele. Elu koosnes treeningutest, mängudest ja pidevast vaimsest pingest. Nädalast nädalasse, hommikust õhtuni – üks päev jooks, teine päev kotitrenn, siis lõputu arv kõhulihaseid ja õhtul veel grupitrenn. Puhkepäev? Võib-olla pühapäeviti, kui üldse. Tagantjärele mõistes oli see kõik liiga palju. Spordiarst vaatas testide tulemust ja küsis otse: “Loll oled vä?”

“Ma lihtsalt ei osanud veel alla anda.”

Rohtla teekond võitlusspordis on olnud nii võitudega kaetud kui ka luumurdudega sillutatud. Ta kirjeldab oma jalaluu murdmist, vales kohas tehtud röntgenipilte, valesti hinnatud vigastust ja selle tagajärjel tekkinud aastaid kestnud valu. Kõige raskem ei olnudki füüsiline trauma – vaimne kukkumine oli see, mis lõi kõige sügavamale. Kodust ja suhtest ei tulnud toetust. Tundus, et kõik tõmbusid eemale. Ja Rohtla jäi hetkeks kõrvale kogu spordimaailmast.

Kuid mitte kauaks. Vaikselt tuli ta tagasi, taas läbi jalgpalli, kus saavutas Levadia duublis tugeva hooaja, lõpetades väravalööjate tabelis kolmandana. Ja siis tuli taas kutse ringi. Viimane võimalus. “Tahtsin proovida veel korra. Ma ei tahtnud elulõpuni mõelda, mis oleks saanud, kui…”

Henry Rohtla täna: treener ja mentor

Tänaseks on Henry Rohtla kehaliselt ja vaimselt tagasi. Ta on treener, kelle juurest on läbi käinud hulk noori, kes saavad temalt rohkem kui vaid tehnikaid. Ta räägib ausalt läbipõlemisest, ülekoormusest, motivatsioonist ja tagasitulekust. Ta õpetab, kuidas teha trenni nii, et süda peaks vastu, ja miks igale raskusele saab vastu seista, kui sind ümbritseb tiim, mis ei lase sul alla anda.

Tema viimases matšis League VIII üritusel alistas ta inglase Brett Websteri ühehäälse kohtunike otsusega – tegu oli Rohtla esimese matšiga pärast kahe aasta pikkust pausi. See võit ei olnud ainult füüsiline, vaid eelkõige vaimne triumf.

Mis veel toimus: League VIII, UFC, ONE ja muu märtsi madness

Podcasti teises pooles sukeldusid Tanel, Maikel ja Karl möödunud kuu kõige tulisematesse võitlustesse, alates Eesti suurimast võitlusspordi üritusest League VIII-st kuni UFC ja ONE Championshipi suursündmusteni.

League VIII – fight show või show fight?

15. märtsil toimunud League VIII tõi Tondiraba areenile suurel hulgal tipptasemel matše, kuid arutelu fookus liikus kiiresti ringist lavale – sõna otseses mõttes. Stuudios ei jäetud tähelepanuta, et õhtu oli täis kõikvõimalikke vahe-show'sid: viiuldajaid, räppareid, laserit, tossu, kõike. Samas kui sportlased olid oma elu vormis ja andsid 3x3 minuti kaupa endast viimast, jäi kohati mulje, et sport oli lavashow kõrval teisejärguline.

Eriti palju kõneainet tekitas valesti lauldud Eesti hümn, mis paljudele saalis tekitas piinlikkust. Arutati, miks sellised vead üldse juhtuvad ning kas ürituse korraldajad peaksid edaspidi vähem panustama vaatemängulisusele ja rohkem austusele sportlaste ja riigi vastu.

Märts 2025 – knockout kuude knockout

Märts tõi ridamisi maailmaklassi matše, mis ei jätnud külmaks ühtegi võitlusspordi fänni:

• Rodtang vs Takeru: ühe raundi klassika. Rodtangi vasak haak lõpetas matši enne kui kommentaator jõudis lause lõpetada.

• Justin Gaethje vs Rafael Fiziev: kolmeraudne sõda, mis näitas, et Gaethje’l on veel piisavalt pauku, et silmad särama panna.

• Magomed Ankalaev vs Alex Pereira: tõsine strateegiline lahing, mille võitis Ankalaev otsusega.

• Sean Brady vs Leon Edwards: Brady guillotine neljandas raundis näitas, et ka pealtnäha “taktikaline” fighter võib üllatada lõpetusega.

• Sigrid Kapanen ja Ruslan Mitjajev krooniti WBC tiitlivõitjateks**, kinnitades Eesti kohalolu maailma Muay Thai kaardil.
  

Miks see episood eriline oli?

Üks Kaks Maks #26 ei olnud lihtsalt järjekordne fight talk. See oli lugu mehest, kes on ise kõike läbi elanud. Lugu sellest, miks sport on rohkem kui medalid. Ja aus analüüs sellest, kuhu liigub Eesti võitlusspordikultuur – nii ringis kui väljaspool seda.

🎧 Kuula kogu episoodi YouTube’is, Spotify’s või seal, kus sa tavaliselt podcaste kuulad.
Üks Kaks Maks #26 – aus, eluline ja võitlusvaimu täis.