See ei ole lihtsalt comeback.
See on lugu mehest, kes kaotas kõik – liikumisvõime, rutiini, enesekindluse ja vahepeal ka lootuse. Aga ta ei lõpetanud. Henry Rohtla võitles end tagasi. Mitte ainult ringi, vaid ellu.

Pärast traagilist treeningvigastust, mis purunes patella side ja rebenesid külgmised mõlemalt poolt, ütles arst otse:
„Selle vigastusega tagasi tipptasemele jõudmise tõenäosus on ainult 60–65%.“
Tavaline sportlane oleks võib-olla järele andnud. Henry mitte.

Algas pikk ja valulik taastumisprotsess. Kargud, elektriimpulsid, kummiharjutused. Magamata ööd, päevad diivanil, kus päeva tipphetk oli WC-s käimine. Kodus ootas väikelaps, kõrval elukaaslane, kellele tuli paluda vett, patja, tuge. Henry nimetab seda ajaks, kus ta oli „nagu titt“. Ta pidi õppima paluma – ja see oli tema jaoks raskeim osa.

Mentaalne osa sellest teekonnast oli kohati hullem kui füüsiline. Võrreldes end teistega, kes tulid kahe nädalaga opist ringi tagasi, tabas teda mõistmine: “Ma teen iga päev tööd ja midagi ei muutu. Mu jalg näeb ikka välja nagu balloon.”
Üksi jõusaalis, kõik podcastid läbi kuulatud. Tühi vaikus.

Aga ta jätkas.

Ta hakkas taas lapasid lööma. Esialgu kord nädalas. Põlv paistes, aga süda põles. Ta läks Taisse teist korda, treenis taas, ja esimest korda ei tundnud ta enam valu. Seal, kuuma päikese all, sündis otsus:
“Märtsis ma tulen tagasi.”

14 päeva enne fight'i tabas teda kõrvas põletik. Antibiootikumid lõid keha segi, pulss ei langenud. Mõtted kiskusid taas tumedaks. Siis tulid sõbrad, tiim ja üks telefonikõne – mis päästsid. Toetus ei olnud ainult taktikaline, see oli vaimne. Ja sellest sai tema salarelv.

15. märtsil, Tondiraba jäähallis, astus Henry Rohtla taas ringi. Ta võitles, ta võitis ja ta tõestas – mitte ainult publikule, vaid iseendale –
“Ma olen tagasi. I’m f*cking back.”

See vlog räägib kõigest.
Valust, perekonnast, mentaalsest pimedusest, väikestest võitudest ja lõpuks sellest hetkest, kui kõik oli seda väärt. Kui tuli mikrofon ja Henry ütles rahva ees:
„Aitäh teile. Ma olen tagasi.“