Räppar Genka ÜKM-is: miks Eesti võitlussport vajab staare

Pohmellipäev Miamis

Huvi võitlusspordi vastu tekkis Genkal enda hinnangul 2000. aastate lõpus USA-s, kui ta pärast pidu Miamis kanaleid klõpsutades võitlusspordisaate peale sattus. Viimastel aastatel vaatab ta ka vanu matše, pressikonverentse ja kaalumisi. Muljet avaldab talle eelkõige võitlejate vaimne tugevus. Kuulsuste poksimatšid on tema meelest aga natuke piinlikud – nagu siis, kui võitleja tuleks räpibattle'ile.

Tossuvargus

1. aasta juunis tungisid vargad Genka kontorisse ja lattu ning viisid minema suure osa sealsetest asjadest, sealhulgas tema hinnangul umbes 50 paari tosse. Genka ütles, et oli vargad 24 tunni jooksul ise tuvastanud. Jaanipäeva paiku otsis ta kaks nädalat mööda Tallinna oma asju ja leidis mõned tossud Keskturult müügilt. Politsei kaudu sai ta tagasi kolm paari ja arvuti. Politseid ta ei süüdista: tema sõnul pole neil isiklike varguste jaoks ressurssi, mistõttu soovitas ta kõigil oma asjad kindlustada ja kaamerad üles panna.

Sport on meelelahutus

Eelkõige peab Genka end MMA-fänniks ja elab kaasa Rajule; Eesti võitlejatest hoiab ta enim pöialt Ott Remmerile. Rajut on ta ka ise rahaliselt toetanud ning pani gala kaardile oma plaadifirma Legendaarne Records kaubamärgi. Summa polnud suur, kuid kui suuremad ettevõtted paneksid igaüks kas või sama palju, oleks alal palju rohkem raha, sest saalid on tema sõnul enam-vähem kõik täis.

Turundusinimestele oli tal etteheide: ta ei saa aru, miks nad võitlusspordi peale ei panusta. Tema hinnangul ei piisa heast spordist – sport on meelelahutus ja meelelahutus vajab staare, keda publik tahab vaatama tulla.

Ise käis ta kunagi poksitrennis, kuid tunnistas, et on viimastel aastatel muutunud diivanimeheks. Saate lõpus andis ta lubaduse:

„Ja siis järgmisest aastast lähen trenni.“

— Genka