Orm Oja: poks ei ole kaakide sport ja võitlusspordigalad saaksid VIP-külalisi paremini teenindada

Köök ja poksisaal

Oja treenib saatejuht Henry Rohtla juures ja on samasse saali toonud ka pool oma restorani kollektiivist. Köögitöö ja spordi vahel näeb ta selget paralleeli: mõlemad nõuavad distsipliini ja igavaid kordusi, sest eeltöö parimaks saamiseks kestab aastaid, tihti aastakümneid.

Noorena tegi Oja taipoksi ning läks toona trenni osalt selleks, et osata kakelda. Näiteks tõi ta dirigent Eri Klasi ja laulja Uno Loobi, kes mõlemad noorena poksisid. Tänapäeval näeb ta võitlusspordis hoopis midagi muud.

„Inglise keeles on selle asja nimi martial arts, see on kunst, see on eneseväljenduse vorm. Ma olen veits väsinud sellest, et ma pean inimestele selgeks tegema, et see ei ole mingi kaakide sport.“

— Orm Oja

Klassikaline poks ja enesekaitse koolis

Ise eelistab Oja klassikalist poksi: matš on pikk, vastast vigastada saab vähematel viisidel ning võita saab kavalusega – seda nimetatakse tema sõnul jalgadel maleks. Poks annab tema hinnangul hea füüsilise põhja ja elus vajaliku oskuse. Seepärast pakkus ta, et koolis võiks praeguses julgeolekuolukorras olla näiteks ujumise asemel poolaastane enesekaitsekursus. Kakluseid see tema hinnangul juurde ei tooks, sest trennis tehakse esimese asjana selgeks, kui vähe sa tegelikult oskad.

Poksisaali seltskond on Oja sõnul kõige sõbralikum, mida ta eri spordialadel kohanud on. Näiteks tõi ta oma teise treeneri Maxim Vorovski, kes näeb välja hirmuäratav, kuid küsib alati esimese asjana, kuidas tal ja tema perel läheb.

Mitut restorani ja suurt kollektiivi juhtiv Oja ütles, et trenn aitab tal pea selge hoida, sest poksisaalis ei saa ta tööasjadele mõelda.

„Poksimine, mitte sassi ajada vägivallaga, teeb minust kindlasti palju parema inimese, palju kaalutletuma inimese, palju sõbralikuma inimese ja empaatilisema inimese.“

— Orm Oja

Soe vein ja sibularõngad

Oja korraldab ka suuri üritusi: 2024. aasta märtsis vastutas ta koos teeninduspartneriga Alexela kontserdimajas toimunud galaõhtusöökide köögi ja teeninduse eest. Tema sõnul on suure gala ja võitlusspordiürituse korraldamine sisuliselt sama töö, mistõttu jälgib ta ka galadel matšide vahel teenindust.

Raju 16 oli Oja hinnangul suures plaanis väga hästi korraldatud, kuid VIP-laudades jäi talle silma pisiasju: palavas saalis olid joogid soojad ning valge vein seisis laual õhtu lõpuni jahutamata. Lahendusena soovitas ta jääga jahutusnõusid ning ringi ümber poolkaarekujulisi laudu, mille tagant näevad kõik lauas istujad ringi. Võitlusspordiürituste toitlustust üldisemalt kritiseeris ta pikalt laual seisvate praetud suupistete pärast.

„Ma saja euro eest eeldan, et ma ei saa frititud sibularõngast, mis on kaks tundi laual olnud.“

— Orm Oja

Oja ütles, et on pakkunud ühele võitlusspordiürituste korraldajale toitlustuse korraldamisel tasuta abi – maksta tuleks vaid toidu omahind ja töötajate palk. Tema sõnul tahab ta aidata Eestis maailmatasemel üritust teha ja anda vastu seda, mida trenn on talle andnud.